Netikäsud (nädal 5)

 Kuigi Virginia Shea raamat interneti etiketist ehk "Netiquette" ilmus aastal 1994, on ka tänapäeval oluline internetis adektvaatselt ja viisakalt käituda. "Netiquette's" kirjeldatud kümme reeglit on täna absoluutseks miinimumiks, millega netikasutaja veebis surfates arvestada võiks. Korraks uudisteportaalide kommentaariumitesse kiigates selgub, et Shea käskudest pole midagi kuuldud, nendest kinnipidamisest siis rääkimata. Mõeldes interneti kättesaadavusele ning levikule, võiks hakata juba põhikoolilastele põhireegleid ning nende olulisust selgitama, et vähendada lihtlabase räuskamise, valeinfo ja küberkiusu levimist ja kestmist. Nagu enne mainisin, võiksid Virginia Shea käsud olla iga netikasutaja alustõed, kuid tegu on sellegi poolest on ka reeglite hulgas punkte, mida võiks täna, pea 20 aastat hiljem täiustada ja kohandada. 

Käsk, mis vajaks kohandamist

Jaga oma teadmisi - see punkt on tänapäeval ülimalt vastuoluline. Oleks tore, kui iga inimene täiustaks interneti lõpmatuid avarusi uute, põnevate ja revolutsiooniliste ideedega. Ideaalses maailmas tähendaks see seda, et internet on täis mõtteid, teadmisi ja arvamusi, mida igaüks soovi korral leida saab. Kahtlaseks muutub plaan siis, kui avastame, et juba praegu on internetis tohutult prügi, valesid ja informatsiooni, mida tegelikult vaja ei ole. Mitte kõik inimesed pole pädevad arvamuse avaldajad. Mitte kõik inimesed ei kontrolli, kas nende "teadmised" ka tõele vastavad. Leian, et internetti võiks ja peabki täiendama, aga julgustamine teadmisi jagama võib kurjalt kätte maksta. Wikipedia on tore näide sellest, kuidas inimesed on teadmisi teistega jagavad. Siiski ütlevad nad ise: "Wikipedia is not a reliable source". Internetis liigub piisavalt palju naiivseid inimesi, kes nendele sobivalt esitatud valeinfot uskuma jäävad. Seega saab käsk jaga oma teadmisi töötada vaid juhul, kus nii jagajad kui ka tarbijad (info vastuvõtjad) on kriitilise mõtlemisega internetiteadlikud inimesed.

Käsk, mis on täna aktuaalne

Ole inimene - see punkt tundub justkui iseenesest mõistetav, kuid kipub paljudel siiski ununema. Internet lubab anonüümsust ning seetõttu kipub paljudel netikasutajatel ununema, et iga kasutaja taga on siiski tunnetega inimene. Nii nagu arvamusliider võtab päriselus vastutuse oma sõnade eest, peab ka netikommentaator seisma vähemalt nimega seisma oma arvamuse ja väljaöeldu taga. Anonüümsuse skaalalt leiame ka inimesed, kellel on küll nimi ja nägu juures, kuid need ei pruugi nende omad olla. Väljaspool internetti on identiteedivargus või enda isiku kohta valetamine rohkem harukordne juhus. Internetis on teise näo ja nime endaks tunnistamine oluliselt lihtsam, kuid see ei tähenda, et seda tegema peaks.